kolmapäev, 14. oktoober 2015

teisipäev, 13. oktoober 2015

laupäev, 10. oktoober 2015

VÄRVIÕPETUS

VAATA VIDEO:
NEWTON JA VÄRVIKETAS:

https://www.youtube.com/watch?t=3&v=3ButdiKfJLU




reede, 9. oktoober 2015

Õppimine on igal üksikjuhul unikaalne konfiguratsioon (Solveig Jahnke)

Kunst on iseseisev õppimisviis, mis aitab õppijal avaneda ning mõista ennast ja keskkonda, leiab kunstihariduse professor Jan van Boeckel.

„Oma uurimistöös ei ürita ma tegelda küsimusega, kuidas kunstipraktikat õppekavadesse lülitada,” ütleb Jan van Boeckel. „Sest kui me alustaks õppekavast, määraks see mõnevõrra ära ka lõpptulemuse. Vaatame lihtsalt, mis juhtub, kui katsetada kogemuspõhisema õppega vabas keskkonnas. Tehes seda eksperimentaalsemalt, ehk isegi utoopilisemalt, võib saada vihjeid või mõtteid, mis hiljem kuidagi iseenesest õppekavadesse pudenevad.” Fotod: Jan van Boeckeli erakogu
Jan van Boeckel , teid valiti hiljuti Eesti kunstiakadeemia kunstihariduse osakonna professoriks. Miks valisite just Eesti?
Doktorikraadi sain kunstihariduse alal Aalto ülikoolist. Kitsam valdkond, millele spetsialiseerusin (kunsti-, ruumi- ja keskkonnaharidus), on Eestiga lähedalt seotud: 1980. aastate lõpus või varajastel 1990. aastatel, kui see kunstihariduse suund välja arenes, uurisid Eesti tulevased kunstiõpetajad koos Soome üliõpilastega jätkusuutlikkuse ja keskkonnafilosoofiaga seotud küsimusi. Lahemaa rahvuspargis ja saartel tehti töötube ja laagreid.
Olen ka varem paar korda Eestis käinud – 1998 oli Tartus konverents kultuuriväärtuste tähtsusest ja tähendusest keskkonnakaitses. Kohtusin siis Henrik Relvega, pühade puude asjatundjaga. See temaatika paelus mind väga. 2009. aastal toimus Tartus öko- ja biosemiootika konverents. Rühm biosemiootikuid, sh Timo Maran ja Kalevi Kull, tegeles Jakob von Uexkülli ideedega. Igatahes tundus see mulle huvitav, sest seostus osalt mu enda tegevusalaga. Viimati töötasin Islandil ülikooli disaini- ja arhitektuuriosakonnas. Oli väga huvitav, aga kliima on seal karm, paljad kivid ja puudeta maastik, mina aga armastan käia metsas.
Teil on taust ka antropoloogias …
Tegin oma magistrikraadi sotsiaalantropoloogias. Tol ajal võis veel pühenduda õppimisele pikemat aega. Tegin ka dokumentaalfilme ja reisisin – käisime koos sõpradega mööda indiaanlaste reservaate Ühendriikides. Lõpetasin magistriõppe 1989. a Amsterdamis, töötasin kaks aastat põlisrahvaste inimõiguste organisatsioonis kommunikatsioonijuhina. Tegelesingi rohkem antropoloogia, teiste kultuuride, filosoofiaga. Kunstipedagoogika võimaldab tegevusalasid ühendada, antropoloogia aga käsitada maailma alternatiivsete eluviiside perspektiivist – et läänelik mõtlemisviis, läänelik lähenemine probleemidele ei pruugi olla ainus väärtuslik võimalus. Ka teaduses, näiteks osalusvaatlus: osaled ja samas jälgid, mis toimub.
Olin pikka aega Rootsis 9–12-aastaste laste kunstiõpetaja ja andsin kursusi ka täiskasvanutele. Märkasin, et laste jaoks oli väga ebatavaline käia looduses maalimas või joonistamas. Selle üks põhjusi oli tõsiasi, et kindlustus väljaspool koolihoonet ei kehti. Enamik õpetajaid sellepärast lastega loodusesse ei lähe. Mulle tundus atraktiivne arendada väliõpet. Kui viia lapsed loodusesse, mida pole koolis varem tehtud, on nad paaril esimesel korral otsekui vasikad, kepsutavad ringi, nii põnev on. Nii saab avastada uusi ja täiesti tähendusrikkaid võimalusi. Leidsin Meri-Helga Mantere (kunstiõpetaja Aalto ülikoolis; tol ajal kunsti- ja disainiülikool) artikli kunstipõhisest keskkonnaharidusest „Kunst, haridus ja keskkond” või midagi taolist. See oli väga inspireeriv.
Ühtäkki jooksid mitmed liinid kokku: keskkonnafilosoofia, haridus, pedagoogika ja ka kunstipraktika väljaspool siseruume. Ta kutsus mind Soome, et näeksin, kuidas sealsetes kunsti huvikoolides lapsi õpetatakse (õppekavaväliselt; laste enda valikul, näiteks kolmapäeva pärastlõunal või nädalavahetusel). Tehti suurepäraseid asju, kõik oli väga erinev sellest, mis toimub Hollandis. Ta ütles: „Oleks oluline, et keegi püüaks neid asju doktoriõppe raames uurida. Seni pole seda tehtud – sina tuled väljastpoolt ja sul on asjadele värske pilk.” Aasta oli siis 2003. Mind tutvustati ka kunstihariduse professori Juha Vartoga.
See minu jaoks tollal täiesti uus valdkond, mis kombineerib kunsti- ja looduse-/keskkonnaharidust, arendati välja peamiselt Soomes ja mõnevõrra Põhjamaades, võib-olla ka Eestis, aga kindlasti mitte Hollandis ega Suurbritannias. Mulle meeldis mõte tegutseda pigem kunsti- kui loodusteaduste ülikoolis, sest minu jaoks on põhiline perspektiivide n-ö ümberpööramine. Õuesõppe viljelejate või keskkonnaõpetajate jaoks on kunsti kasutamine pigem mänguline, s. o üks viis, kuidas inimestesse entusiasmi süstida – haarata neid rohkem kaasa ja seejärel liikuda tõsisema temaatika, näiteks bioloogia ja teaduse suunas. Tavaliselt asi sellega piirdub, aga mina leian, et kunstiperspektiiv võiks olla märksa sügavam – vaadata kunstiprotsessi kui õppevormi iseendas. Et see pole üksnes glasuurikiht koogil (kena kaunistus, mille põhiosale juurde lisad), vaid iseseisev õppimisviis, mille võti on avatus.
Mis on see väärtus, mida kunstipraktika teiste ainete õpetamisele/õppimisele juurde annab?
See töötab eri tasanditel. Ma läheksin pisut edasi arusaamisest, et kunst on lisand – kunst kui eriomane viis maailmale läheneda, paralleelne teistsuguste teadmisviisidega. Toon ühe näite: olen palju kordi palunud osalejatel teha suletud silmi oma kehast umbes 30 cm suuruse saviskulptuuri – isteasendis, vaatamas samasse suunda, kui seda laua taga parajasti voolides. Aega võtab see umbes tunni. Skulptuuri tegemise käigus, alustades pöidadest, räägin kehaosadest ja palun keskenduda neile, mis parasjagu töös. Näiteks kui õlgadel tundub lasuvat raskus ja tuntakse end surve all, siis püütakse seda väljendada ka savis. Võiks öelda, et see on viis tunnetada või jälgida, mis kehas toimub, tehes seda suletud silmadega ja justkui meditatiivses seisundis. Kui kõik on lõpetanud, avatakse silmad ja nähakse tulemust. Hiljem vesteldes ilmneb, et paljudele on oma kehaga suhestumise kogemus üpris üllatav, sest viib nad teistsugusesse vaimuseisundisse. Seda peangi silmas avatuse all – ei ole nii, et mul oleksid mingid ootused teatud kindlate tulemuste suhtes, et võiksin neid siis pärast hinnata. Ei, avatud protsessi puhul sõltub kõik sellest, kas osaled ise või teeb seda keegi teine. See protsess on kõigi jaoks pigem unikaalne, kuivõrd õppimine on igal üksikjuhul ainulaadne konfiguratsioon sellest, kuidas oma kehaga suhestuda. Seega on tulemused, jah, üllatavad, uued ja vahel ka rabavad. Seda võib peaaegu (nagu ka oma dissertatsioonis kirjutan) kutsuda siirderiituseks. Läbid rituaali, milles kunst rebib sind välja argistest tingimustest. Oled teatud mõttes abitu või haavatav – kuidas teha nii, et tulemus oleks anatoomiliselt korrektne? See on peaaegu võimatu. Kuidas kontrollida, kas see on esteetiliselt kütkestav? Samuti keeruline. Seega pead laskma lihtsalt minna – minema kulgemisega kaasa. Aga kui viimaks silmad avad ja näed, mida oled/olete loonud, on see otsekui millegi täiesti uuega kohtumine.
Alles naastes sellelt n-ö siirderiituselt argiellu, saad hakata mõtlema juhtunu tähenduse üle ning hoomata endaga toimunut. Mis juhtus teistega? Mida ma tundsin? Mis võib olla põhjuseks, et ma niiviisi tundsin? Mida ma näen, kui vaatan oma skulptuuri nüüd? Lisaks taolisele tähendusloomele kaasneb uus energia või entusiasm õppijate rühmas, inimesed lähevad põnevile ja see võib õpet toita. Tavapärastes õppekeskkondades see sageli puudub, kui õpetaja püüab ühesuunalise protsessi käigus oma teadmisi õpilasele edastada. Teinekord kasutatakse kohvifiltri metafoori: osa edastatud teadmistest tilgub ka õppijate peadesse. Peaksid justkui imama endasse teadmisi, mis on sinu jaoks valmis pakendatud. Eelkirjeldatud õppeviis aga ei tööta päris nii, sest õppimine tuleneb seesmisest seotusest sellega, mis parajasti toimub. Kui näiteks bioloogiatunnis oleks võimalik alustada sedalaadi harjutusega ning hiljem rääkida, mis ja kus meie siseorganid reaalselt asuvad – suhestumine nendega oma kehas oleks üpris erinev kui info ammutamine üksnes slaidilt või 3D-mudeli abil, mis on iseendast justkui distantseeritud.
Õppijaid, olgu nad lapsed või täiskasvanud, kutsutakse maailmaga, oma maailmas oluga ja ka looduskeskkonnaga uuel viisil haakuma, mis tavapäraselt suurendab uudishimu, elevust ja inspiratsiooni asjadega töötada. Sügavamal tasandil toimub midagi ka õpetaja (savifiguuride puhul minu) ja õppijate vahel. Avatud protsessi puhul õpetaja ei tea, milline on tulemus. Proovid midagi järele ja improviseerid, teadmata ette, kas see toimib või mitte. Näiteks saviskulptuuride tegemisel lisasin juurde klaasi vett ja kui, endiselt suletud silmadega, kõrini jõudes juuakse vett, muutub teadlikkus veest ja oma keha toimimise tunnetus eriti tundlikuks. Õpilased korjavad õpetaja elevuse üles, mis tuleneb uudishimust, millegi uue ja potentsiaalselt ebaõnnestuva proovimisest. Nad muutuvad entusiastlikumaks, sest näevad, et ka sina üritad. Sa ei järgi rutiini – see ei ole eelprogrammeeritud kava, mida peab täitma. Arvan, et see on uus ja tavatu viis õppimisest mõelda – olla valmis aktsepteerima ebaõnnestumist ja uusi suundi. See nõuab teatavat haavatavust ka õpetajalt – mis iganes ka juhtub, lased minna ja püüad olukorraga kohanduda.
Kuidas integreerida kunsti teiste õppeainetega? Mis haridust/ettevalmistust nõuab see muude ainete õpetajatelt?
Sel moel kunstiga töötamine on nähtusena pigem uus, nii et viisid selle rakendamiseks kipuvad olema tänapäevastes haridussüsteemides pisut keerulised. See pole midagi, mida võiks lihtsasti ühte ajaintervalli teiste asjade vahele paigutada, sest tegu on fundamentaalselt erineva lähenemisviisiga. Algatuseks võiks hakata tegelema rohkem projektipõhise haridusega. Kombineerides näiteks bioloogia, geograafia, maastiku- ja kunstiõppe, võib-olla isegi kehalise kasvatuse, on võimalik ühendada õpilaste jaoks tarvilikud elemendid nii, et ka kunst võib avada uusi viise probleemide käsitlemiseks eri perspektiivist. Aga selleks on tarvis ka õpetaja valmisolekut õpik hetkeks kõrvale panna. Bifrosti koolis Taanis töötatakse umbes sellistel alustel (grundskole-ealiste lastega, 7.–16. või 18. eluaastani). Iga aasta alguses määravad õpetajad teema, millesse süvenetakse. See võib olla näiteks Mozarti „Eine kleine Nachtmusik”. Tegeldakse muusikaga, aga saadakse teadmisi ka taevakehade, tähtede ja kuu kohta, õpitakse Mozarti-aegset ajalugu. Õpetajad püüavad tundides kombineerida valdkondi matemaatikast kuni keelteni, milleni tahes, ja ühendada neid teemaga.
Solveig Jahnke
ajakirjanik
allikas: http://opleht.ee/25702-oppimine-on-igal-uksikjuhul-unikaalne-konfiguratsioon/

Ühe minuti loeng: Lapsed õpivad joonistama pealesurutud juhendamiseta ja piiramiseta

VIDEO ON SIIN:
http://novaator.err.ee/v/haridus/f3d44bac-73b1-4162-a8a1-47103e1c8ab0/uhe-minuti-loeng-lapsed-opivad-joonistama-pealesurutud-juhendamiseta-ja-piiramiseta


(Foto: Loovustoa loovustund)

On see värvilehed ja šabloonid, A4 paber ja värvipliiatsid või käbi külge kleebitud plastmass-silmad? Näitusele väljapandult on kõigi laste tööd tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Sel viisil valminud n-ö ilusad laste tööd on küll arusaadavad igale täiskasvanule ning kujutavad üheselt mõistetavaid esemeid ja olendeid, kuid mida pakub selline looming lastele, küsib Tallinna ülikooli kunstididaktika lektor kunstiõpetaja Edna Vahter.
Laps harjub jäljendama, kopeerima, käsku täitma ega proovigi leida unikaalseid lahendusi. Samas “elavad” kõik need printsessid, mootorid, kurjad lohed ja uhked mereröövlilaevad laste kujutlustes ning ilmuvad lastele omasel moel paberile. Mis sellest, et printsessi pea on kolm korda suurem kui keha ja laev näeb välja pigem nagu kõrvadega lõngakera.
Teadlased on seisukohal, et enne kümnendat eluaastat pole lapsi vaja joonistama õpetada.
Lastele tuleks kunstiõppes võimaldada vaba eneseväljendust ilma rõhuva juhtimiseta, nii et kõik lapsed saaksid kasutada neisse sügavalt juurdunud loovimpulsse ja olla eneseväljenduses kindlad. Täiskasvanu roll lapse kunstitegemises on olla vaid suunaja ja toetaja. Laste eest pole vaja mõelda, lõigata ega otsustada.
Täiskasvanud, nii õpetajad kui ka lapsevanemad, saavad oma teadmiste ja kogemustega pakkuda lapsele võimalusi mõtlemiseks, katsetamiseks, eksimiseks ja uuesti proovimiseks, sest on ju kunstiline eneseväljendus inimesele sama omane nagu rääkimine ja käimine.
Kunstiloomise peamine väärtus seisnebki unikaalses individuaalse kogemuse ja maailmast arusaamise koosluses. Kõige paremini saavad lastele asjad selgeks siis, kui nad neid ise kogevad ja avastavad. Seega on eriti oluline, et lapsed saaksid luua oma töid vabalt, ilma piiranguteta.
Laste soov luua võib tekitada täiskasvanutes ootuse, et laps peaks esemeid ja objekte kohe just nii kujutama, nagu need päriselt on. Laste kunstitöödes tuleks aga eelkõige näha protsessi, mis on olulisem kui kaunis tulemus.
Alati tasub lapse käest küsida, mida ta teeb või mis on ta pildil. Isegi kui vastus tundub kummaline, tasub last toetada ja teda mitte raamidesse suruda, öeldes, et see kujutis ei ole küll maja moodi ning joonistades ise ruudust, kolmnurgast ja mõnest ristkülikust maja.
„Las lapsed leiavad ise oma lahendused ning võimalused asjade ja tegelaste kujutamiseks.“
Edna Vahter soovitab lapsi usaldada ja lasta neil tunda rõõmu mõtlemisest, loovusest ja isikupärasest eneseväljendusest, sest 21. sajandi ühiskond vajab iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Laste kunst olgu laste oma looming kogu kunstiloomisprotsessi vältel.


TULE LAADALE!

6a heategevuslik laat toimub 12 oktoobril koolimaja 3 korrusel!
Tule ja aita toetada Sillamäe lastekodu lapsi!

https://drive.google.com/file/d/0B-h0ONjriVlHSW5EWTh3T3BhM1E/view





1D suurepärane võlutöö: igal õpilasel tekkis OMA PRUUN VÄRV!!! Täiuslik värvitöö! Tublid.

Värviõpetus.
Pruuni võlumine: punane +roheline=pruun
Joonistamine ja maal: puu ja puuvõra, oksad ja sügislehed. Kujunda oma sügispuu.































teisipäev, 6. oktoober 2015